Kõige usaldusväärsem meetod jalgratta sisekummi lekkimise kindlakstegemiseks on kombineerida veealuste mullide tuvastamist süstemaatilise kontrolliga. See võimaldab tõhusalt tuvastada pisikesi lekkeid, mida on palja silmaga raske näha.
1. Veealune test (kõige tõhusam): kastke täispuhutud sisekumm veeosadesse ja jälgige, kas sellest ei teki pidevaid mulle. Isegi nööpnõela{2}}suurune leke tekitab märgatavaid mulle, mistõttu see meetod sobib eriti hästi aeglaste lekete tuvastamiseks.
Peamised kontrollitavad valdkonnad: klapi alus, turvise torkekoht, parandage servad ja külgseina kortsud.
Näpunäide: Alternatiivina võib kasutada seebivett, kuna see reageerib mullidele tundlikumalt.
2. Rõhu hoidmise test: pärast sisekummi täielikku täitmist laske sellel mitu tundi või üleöö seista ja jälgige, kas rehvirõhk oluliselt langeb. Kui see lühikese aja jooksul pehmeneb, näitab see leket.
3. Kuulmis- ja puuteabi: vaikses keskkonnas keerake sisekumm selle lähedale ja kuulake susisevat heli; asetage peopesa kahtlustatava piirkonna lähedusse ja katsuge nõrka õhuvoolu.
4. Esialgne visuaalne kontroll: kontrollige, ega teravaid esemeid (nagu naelad või klaas) pole alles jäänud; kontrollige, kas klapi südamik on lahti või kahjustatud; jälgige rehvi korpust vananemise, pragude, punnide või deformatsioonide suhtes.
